Mõtlesin taaskord elsanistlike mõtetega oma ebainimlikult imelikku blogi pommitada. Et siin ma siis olen ning kuulan jälle seda ebainimlikult head bändi nimega Circa Survive ning jälle i felt free, sest mul õnnestus ennast frozen creek'i vinnata samal ajal, mil ma olin dyed in the wool ja Magnus samal ajal kõrval karjumas:"Get out!" Aga jah, ma olen kõigest su imaginary enemy.
See selleks ja too tolliks, kuid homme on kolmapäev. Ma ei tea kas see tähendab midagi erakordset, aga igaljuhul viib see mind lähemale reedele. See on see hea päev, teate küll.
Aga reede reedeks. Kui Karli poleks siin, siis ma laseks augul ennast sisse tõmmata ja silmadel märjaks tõmbuda, sest ma olen tegelikult nii väsinud. Te teate seda väsimust küll, seda petlikku tunnet, mil arvad, et kõige lihtsam viis on kõik endast välja pursata. See hetk, mil tunned lõpuks, et kõike on Sinusse liiga palju kogunenud, miski ei mahu enam ära. Ega ma ei väida, et ma kurb olen. Sugugi mitte. Mulle lihtsalt meeldib arutada iseendaga kõiksugu mõtteid, mis mu peas parajasti tiirutavad ning ülbelt kõrva sosistavad:"Kirjuta meid sinna blogisse, kirjuta meid raisk!" Ning seda ma just tegingi- ilma igasuguse põhimõtteta ja tagamõtteta tekst sai siia kribatud ning see ei teinud Teid grammigi targemaks. Ning mu päev on taaskord korda läinud ja kõigest hoolimata on elu siiski ilus.
