Sosistatud sõnad

ma tunnen su eilseid mõtteid
kui voodisse lähen ihuväel
on jätnud need koha vabaks
teki all minu kõrval

mu pea on kordades raskem
ja nägu padjavahtu upub
selle vaikus on täna lahkem
kui eilsed sosistatud sõnad

Sajab tihedat vihma

 sajab tihedat vihma
läbi kuuseladva laugude
okkalt okkale, terve oksa
uputab see sinkjas taevas

sajab tihedat vihma
tüvel alla kihutades
igatsevalt poeb mulda
kuiva elu lohutades

sajab tihedat vihma
ka kuuse all on märg
siin kaua istuda ei tihka,
mõtleb okkal veerev tilgapärl

ineme ja meri

 Silkab silmavaade hüplikult horisondil
püsimatuna hallikas sinisel veejoonel
tasa tõusmas on lainete sülest
lumekarva vaht

Pilguga jälitab lähenevat piiri
käed teretavalt ettepoole sirgu
küll aga meri on jonnakas
juba käib taganevat sammu

Ses põgenevas lainepiiris
tuttav mõtteviis kõlab
on varemgi nähtud tulija varju
enne kui kohale saabund

Vaataja silmis nüüd ootuse jääk
neis igatsus virvendab
ei ta oota, enam looda
teab, et homme kõik teisiti näib

Puhun ööle vastu

Kui õhtuks oled läinud,

maha jätnud udu,

küll siis ööle ma vastu

sinu moodi, koiduna puhun.

Puhun vastu, vastu tundmatut halli

nõnda alles jääb helge

valge hommik, jääv.